Kes me oleme?

See oli 2009. aasta viinakuul, kui meie Maarjamaa pinnale sündis uus rahvatantsurühm Torbikud. See rõõm, et me saame nüüd igal esmaspäeval ja neljapäeval oma energiaülejääke maandada labajalga tatsudes või marulist polkat vihtudes, on meil muidugi tänu kahele erksale ja aktiivsele kultuurihuvilisest näitsikule: Katile ja Avele. Nemad on nüüd meie "suured juhid", gurud ja muusad ning kes kõik veel :). Kati ja Ave näol on meil muidugi tohutult vedanud, sest meid, Torbikuid, pole tihtipeale just kõige kergem seda õiget hüpet, hüpakut või kodarjoonel-rinnakuti-võtet tegema panna. See nõuab ikka raudset närvi :D.

1. oktoober oli see päev, kui Tiigi seltsimajja esimest korda koguneti. Kuuldavasti oli kohal lausa 4 tantsusõpra. Eks iga algus on raske, aga nagu eestlaste puhul ikka - algul ei saa vedama, pärast pidama. Ega see muidugi ei takistanud neljakesi "Oige ja vasembat" tantsimast. Teisel korral oli aga juba uusi tegelasi tulnud uudistama, mis imeasi see reilender või ingliska ikka on. Ja nii meid muudkui tuli iga korraga juude (ja vahepeal läks osa kaotsi), kuni meie pisike saal tundus suisa kitsaks jääma. Praeguse seisuga on need õnnelikud torbiklased järgmised (nimekiri kuulub kindlasti täiendamisele ja parandamisele):

Andres Arge

Ann Kuslap

Elise Mänd

Heigo Manner

Ivo Kubjas

Jürgen Jalak

Kaia Palm

Kristiine Liin

Maali Käbin

Malve Marjak

Margit Mäsak

Marju Nurk

Merle Väli

Ruben Roos

Sille Ilus

Taavi Tagel

Tarmo Anton

Triin Elmi

Meie juhendajad:

Kati Grauberg

Ave Lääne

Tore on see, et oleme üks kirju "karvaste ja suleliste" perekond, kes esindab erinevaid Eestimaa metsataguseid, künkaid, saarekesi või linnu. Seltsis on ju ikka segasem.

Kindlasti imestate meie fantastilise nimesünnituse üle. Ühes trennis, kui Kati parasjagu kirjeldas, kuidas "Oige ja vasembat" sirge seljaga tantsida (või midagi sellist:D), läks jutt naiste peakatetele. Oli see vististi Heigo, kes hõiskas, kuidas naised ikka torbikuid kannavad tantsupidudel ja puha. No ei tulnud see õige sõna - tanu - meelde! :D Sellest ajast peale jäi torbik meie mälusoppidesse, olles pidevalt meie naljade teemaks, kuni lõpuks 29. oktoobrikuu päeval saigi meie rühm ametlikult Torbikuteks ristitud, võites igasuguseid eesti murdesõnu ja isegi Virr-vardi, mis vahepeal pakkumisel olid.

Nii me siis sahistame oma susse, pastlaid, tenniseid, kingi jms. kaks korda nädalas, ja ühel päeval, kui kaerajaan piisavalt veres on, tuleme ennast päevavalges rahva ette näitama. Ja see päev pole enam sugugi seitsme maa ja mere taga. Nimelt seisab meil detsembris juba ees Tartu talvetantsupidu. Nii et, torbikud, hoidke ikka vaim ergas ja jalg kerge!