Tartu talvetantsud

19. detsembril see siis juhtuski: saime kõigile lõpuks näidata, kui osavad me oleme. Oli laupäev, ilm oli külm, väga külm, aga me olime end paksult sisse pakkinud. Sellest hoolimata hakkas pakane vaikselt krae vahele ligi hiilima ja me ei jõudnud kuidagi ära oodata, millal tantsima saaks hakata:)

Lõpuks siis saime lehvitades ja karjudes kohe täitsa Jõmmu kõrvale koha sisse võtta ja tants võis alata. Natuke libe oli seal munakividel kepselda, aga kes sellest ikka hoolis, kui sai maruliselt tantsu vihtuda. Küll meie tüdrukute värvikirjud seelikusabad alles lendlesid ning poiste sinisekarva põlvpõksid välkusid seal keset karget jõulumeeleolulist Tartut! Lõpuks hakkas isegi nii soe, et tirinuks kasvõi kindad käest:)

Mida me siis tantsisime? Nii, nimekiri polnud küll pikk, aga see mälu on selline, nagu ta on parasjagu:D Loomulikult ei möödu ükski eestlaste pillerkaar ilma "Oige ja vasembata" ega kaerajaanita. Rõõmsalt tatsasime perekonnavalssi, "Kolmõpuarit", "Ingliskat" ja "Viru valssi".
Hmm, aga "Kupparimuori" jäi millegipärast ära. Noore tantsurühmana oleksime meie muidugi tahtnud võimalikult palju tantse esitada:P

Raekoja platsil küllalt keerutatud, võtsid rühmad rivvi ja kepsutati pikkade sabadena Antoniuse õuele. Iga rühm sai seal pisikese platsikese. Meie saime lavaesise nurga. Kuna Antoniuse õu kippus sellele üüratule hulgale Tartu tantsijaile veidi kitsaks jääma, olime seal kõik nagu kilud karbis. Vahepeal ühe teise rühma tantsupaar sattuski justkui meie ringi:P Tantsisime seal kõik tantsud uuesti läbi. Kati ning Ave said korraldajatelt väärilise meene tänutäheks koos valju kätteplaksutuse ja hõigete saatel muidugi. Lõbus oli.
Oi, ja Raidol oli sünnipäev. Tal vedas, sest päevajuht kutsus ta kohe lavale, et ikka terve tantsupere sünnipäevalast kaeda saaks:D

Tantsud tantsitud, sai pugu täita sooja kringli ja aurava teega. Nii olimegi teinud oma esimese suure esinemise. Meie jäime igatahes ise rahule. Tundub, et meid võeti ka soojalt teiste tantsurühmade suurde perre vastu. Loodame, et nüüdsest inimesed ei tee enam suuri inmestunud silmi, kuuldes Torbikute nime ja mõeldes: "Kes need veel on?!"
Pilte meist saab näha siit.


Vabandust, et see postitus nii kaua venis, õudsed ajad olid (mitte, et see midagi vabandaks). Edaspidi oleme tublimad, me lubame :)

Põgenemine läbi akna

Oli selline tavaline trenni algus, tegime hoogsalt sooja, kui uks järsku lahti läks ja kõigi ajust jooksis läbi kiire mõte: "Uus tegelane torbikute ridadesse!" Oh, me olime õnnelikud! Kauaoodatud uus tantsuhuviline (mees :D!) suundus alla riideid vahetama ja meie jätkasime oma soojendusega. Aeg muudkui läks ja läks, aga uut tegelinskit pole kusagil. Kuhu ta siis jäi? No lõpuks läks Ruben vaatama, kus ta on. Teeme aga sooja edasi. Hmm, aga Ruben ei tule ka tagasi:D Päris põnev.

Lõpuks Ruben siis tuleb, aga ilma loodetud noormeheta, kes ka tantsima pidi ju tulema. Kuhu ta siis jäi? Selgus, et meie "uus liige" oli aknast plehku pannud:D (Nimelt ust hoiame nüüd lukus, sest juhtunud on muudki, a la tulekustuti müstiline varastamine peaaegu, et Kati enda silme all)
Ei, ma ei tee nalja. Keegi ei tea päris täpselt, mis asjaoludel ta seda tegi:D Oleme, kes me oleme, aga egas me, torbikud, ikka nii hirmsad ka pole, et kohe esmakohtumisel teisi aknast põgenema paneme...

Neljapäeval juhtub

Ühel neljapäeval otsustas üks mees, et hmm, läheks Tiigi seltsimajja ja võtaks sealt õige tulekustuti. Plaan tundus lihtne, aga röövli õnnetuseks olid kohal supernaised Kati ja Marju.



Tulekustuti-mees ei arvestanud võimalusega, et Kati hakkab teda taga ajama ning et nii Kati kui ka Marju helistavad politseisse. Tulekustuti-mehe õhtu lõppes üpris nukralt politsei autos. Meie saime aga enne trenni kuulata põnevat seiklusjuttu "Kati ja Marju ning tulekustuti-mees".



Ootame huviga järgmisi neljapäevi:)